Minu paadid ja jahid II

Väikelaevadest

Muhu Uisk ja Ruhnu Karu Väinamerel seilamas.

Fotod: erakogust

Alustavail paadimeistritel oli toona suhteliselt lihtsustatud arusaam klaasplastpaadiehituse tehnoloogiast ja uue eurodirektiivi ning ISO standardite nõuded jäid neile kaugeiks. Enamik paadiehitajaist olid praktikud ja neil nappis oskust oma toodangu nõuetekohaseks turustamiseks. Tehniline dokumentatsioon (joonised, arvutused jm) oli kas lünklik või puudus täiesti. Tööruumid ja -korraldus olid vastavuse tasemelt sageli küsitavad. Toodangu kvaliteet polnud nõutaval tasemel. Halvemal juhul toimetati kõiki tehnoloogilisi operatsioone: värvimine, vormimine, lõikamine ja koostamine ühes ruumis, kus nappis valgust, puhast õhku ning olid probleemid temperatuuriga.

Veeteede Ameti väikelaevaosakonna juhataja toel hakkasin paadimeistreid tehniliselt abistama.

Fred Keert, Kasse paadifirmast Orissaares, oli esimene, kes  sõidutas oma väikelaeva lausa Saaremaalt katseteks Tallinna. Ühtekokku aitasime tehniliselt jalule tubli veerandsada paadiehitajat.

Mitmed paadifirmad olid jõudnud edukalt ka rahvusvahelise turu konkurentsi.

Globotron oli hankinud IODA-lt rahvusvahelise lastesvertpaadi Optimist ehituslitsentsi ja rea allhankeprojekte Soomest. Heal tehnilisel tasemel valmisid ettevõttes nii lastepaadid, meremootorpaadi kui ka avamerejahi mudelid. Firmas leidsid töö ka endise Tallinna jahitehase tipptasemel klaasplasti spetsialistid.

Firmade Efekt, Mareplast, Barrel, Marineworld, Meklean tooted olid Euroopa paaditurgudel nõutud.

Mahagonispoonist eksklusiivseid mootorpaate ehitas ekspordiks Britamarine.

Populaarseid RIB (rigid inflatable boat) paate valmistasid mitmes versioonis Barrel ja Mareplast. Vabaaja- ja tööpaate tootis edukalt ka Liu paat.

Paate ehitatakse järjest edasi ja äri edeneb. Seda kindlalt juba parema taseme saavutamise suunas.

VABA PÄÄS MERELE

Uus vaba pääs merele oli tekitanud Eesti rannikumere keskustes tugeva nostalgia kunagise klassikalise purjelaevaehituse ja meresõidu järele. Huvi vanade meretraditsioonide vastu ja seilamine vabal merel otsisid väljapääsu.

Mitmel pool, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Kihnus, Haapsalus jm leidus entusiaste panemaks õlg õla alla küllaltki keeruliste probleemide lahendamisele, mis käisid kaasas klassikalise purjelaevaehitusega.

Praktiliselt puudus veel suurem osa kõigest, mis purjelaevaehituseks vajalik. Üldise entusiasmi toel saadi aga kõigega hakkama. Lausa imetlusväärne oli, kui paljud meresõiduhuvilised kohtadel oma kohaliku purjelaevaehituse üritusele ja tärganud mereseltsielule kaasa lõid.

Puulaevaselts Vikan Haapsalus üritas alustada klassikalist rannapurjekat meenutava 14 meetri pikkuse purjeka eitusega. Seda lisaks juba ujuvil vanaaja näolistele purjepaatidele. Neil oli purjeka, rannarootsi klassikalise jahta joonispilt, oli ka oskaja paadimeister, puudus aga paadi ehitamiseks vajalik tehniline projekt. Klassikalise jahta joonispilti, aga ka soomlaste purjekat Alexandra kaudselt aimavad tehnilised joonised ja kogu vajalik dokumentatsioon said mul nõutava kooskõlastuse ja purjeka ehitamisega alustati suurejooneliselt Haapsalu raudteejaama depoo ühes ellingus. Tseremoniaalsele kiiluõnnistamisele kogunes üllatavalt palju purjehuvilisi. Purjeka ehitamine kujunes peagi kohaliku elu populaarseks rahvaürituseks. Algselt Ruhnu Jahta sai pärast mitmeid edukaid merereise uueks nimeks Runbjarn.

Väinamere muistse rannapurjeka Muhu uisu huvilistel idanes sel ajal jõudsalt idee alustada klassikalise rannapurjeka ehitamist, elustamaks sellega kohalikke vanu kuulsaid meresõidutraditsioone.

Purjeka ehitusprojekti kokkupanek nõudis mitmeid huvitavaid ja kasulikke töökohtumisi kohaliku rahvaga. Paadi ehitamine Muhu saarel, unikaalses kileellingus, kohalike purjehuviliste ja kogenud laevameistrite osalusel, kestis aastaid. Eduka ühistöö käigus asutati saarel populaarne mereselts Väinamere Uisk ja elustati selle juurde kuuluvad iidsed merekombed ning aksessuaarid. Väinamere klassikaline rannapurjekas sai merekõlblikuks ja lasti pidulikult vette Kuivastu sadamas. Esimene Muhu uisk seilab purje all nüüd nimega Moonland.

Hiidlaste klassikalise halulaeva ehitamise kava jõudis minuni Ain Tähiste vahendusel. Kaljase tüüpi purjeka tehnilise projekti koostamise ja laeva ehitamisega kaasnes Hiiumaal lausa ettearvamatult suur rahvaliikumine. Ühistööde käigus sündis mereselts Halulaev. Purjeka ehitamine pakkus huvitavat ja mitmesugust oskustööd ja oli õpetlik paljudele meresõiduhuvilistele. Kahemastilise kaljase ehitamine püsis kohaliku elu keskmes aastaid. Klassikaline purjelaev veesati pidulikult rahvarohke sündmusena Suursadamas. Nimeks valiti Hiiu Ingel.

Kogenud rannapurjekal seilaja soovis tänapäevasema tehnilise lahendusega storbooti aimava purjeka ehitusprojekti. Erinevatest lahendustest meeldis talle klinkerkerega kahemastilise kahvelpurjestusega purjeka projekt. Purjelaeva koos taglasega ehitasid valmis OÜ Vätta Puit paadimeistrid Saaremaal. Purjed õmbles jahile Jüri Šaraškini purjetöötuba. Kenajoonelist ujuvil jahti kohtasin Kuressaare jahisadama lähedal nime all Elisabeth II.

Rannamõisa Laevaselts üritas toona tõsimeeli hakkama saada kahe purjelaeva, Ahto ja Ahto Valter, projektidega. Purjekate tehnilised joonised ja kõik muu sinna vajaliku sai huvilistega läbi arutatud ja dokumendid vormistatud. Purjekate ehitamiseks ainult heast tahtest aga kahjuks ei piisanud. Napivõitu laevaehitamiskogemus ja ilmne rahanappus jätsid hea kavatsuse tookord realiseerimata.

Oma purjelaevast huvitatud kihnlasedki ei jäänud Väinamere teistele merehuvilistele kuidagi alla ja neile sai kokku pandud uhke kuunari projekt nimega Kihnu Kivilaev. Lausa purjeiludus loodeti esialgu valmis ehitada viie aastaga. Ettevõtmine osutus aga liialt suureks ja kulukaks ning jäi algse entusiasmi hääbudes toona kahjuks soiku. Purjeka ehituskavandit on siiski kohapeal paberkoopiatena võimalik vaadata.

Uudne ja mahukas ettevõtmine oli toona Pärnu laevatehasele 12-meetrise katamaraankerega  mootorjahi Picnic projekti koostamine. Jaht kavandati Pärnu lahel lustimiseks. Paraku tuli tehase tehnoloogiast tingitult teraslehtujukid  projekteerida murtud kaartega. See aga halvendas oluliselt katamaraani meresõiduomadusi. Pealisehitus oli projektis kavandatud suhteliselt originaalse alumiiniumtoru kärgkonstruktsioonina. Jahi ehitamine tehases aga takerdus ja jäi aastaiks venima.

Insenerifirma idee oli soetada kümnemeetrine kahvelkutter purjestusega, klinkerlaudisega  klassikaline tuurijaht. Kavand aimas mõneti klassikalist jahti. Purjeka ehitas Hiiumaal paadimeister Tiit Laun. Omapäi ehitajad ei pidanud aga projektist kinni ja välja tuli tünjas jaht seebitoosi meenutava tekikajutiga. Taglase meisterdas jahile Eiki Keert ja purjed õmbles Tiit Haagma purjetöökoda. Jahi nimeks valiti Mathilda. Jaht lagunes neil käest mõne aastaga. Launi klinker ei pidanud lihtsalt vastu. Reeder ei jätnud aga jonni ja uus jaht nimega Mathilda 2 kavandati pikem ja laiem. Purjejaht valmis Hunditubaka tee töökojas meister Eiki Keerti oskustöö näidisena. Sündis hästi ehitatud ja meistrit kiitev, kvaliteetpuidust ilus ja unikaalne purjejahi klinkerkere. Taglas, purjed ja aksessuaarid saadi endiselt purjekalt. Jaht veesati edukalt Pirita jahisadamas.

SELLESSE AJARAAMI …

… mahtusid ka minu tööd ja ettevõtmised purjetamise ja jahiehitusalaste teadmiste levitamisel. Pidasin aastaid loenguid jahijuhtide kandidaatidele. Taseme tulemuslikkuse ja stabiilsuse huvides konspekteerisin loengute materjalid ka e-keskkonnas levitamiseks, mis sel ajal oli esmakordne ja kursuslaste poolt hinnatud.

Teadmiste ja professionaalse oskustöö levikule aitas tublisti kaasa toona koostatud klaasplastist väikelaevade seeriatootmise tehnoloogiline juhend. Praktiliselt oli see tol ajal ainus eestikeelne teoreetiline materjal ja ehitajate poolt hinnatud. Juhend leidis kasutamist pea kõigis seeriatootmisega tegelevais paate ja jahte tootvates firmades.

Kestvaks ettevõtmiseks kujunes ka väikelaevade ujuvuse ja püstivuse standardi nõuetele vastavuse katsete juhendamine. Esiletõstmist vääris paaditootjate asjalik ja leidlik suhtumine katsete edukasse läbimisse. Praktiliste katsete takistuseks oli mõnikord halb ilm, vaba vee või tehniliste vahendite puudumine. Nii tuli talvetingimustes paatide katsetamiseks vaba vesi lausa järvejäässe lõigata. Katselabor oli siis veel ideetasandil.

Tallinna Tehnikaülikoolis kohtusin purjetaja Jaanis Priiga ja sealt sai alguse uus kontakt Kuressaarega. Saarlast huvitas väikelaevade katselabori idee. Postitasin talle Pirita purjekeskuse juhatajale pakutud katselabori materjalid, mis toona kahjuks jäid rakenduseta. Jaanis Prii initsiatiivil toimus Kuressaare kolledžis seminar. Esitasin huvilistele, ja neid oli üllatavalt palju, ujuvuse ja püstivuse standardi rakendusi ja praktilist paaditesti Roomassaare sadamas. Katsetel kasutasime juba Jaanis Prii soetatud asjalikke tehnilisi vahendeid. Väikelaevalabori idee oli reaalseid jooni võtmas. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare kolledžiga pidasin loengu väikelaeva projekteerimisest ja kahel järgneval aastal vedasin kursust väikelaevaehituse tehnoloogiatest.

Toonaste olude sunnil alguse saanud tööd paadiprojektidega olid saanud mulle aastaid kestvaks meelistegevuseks. Kuidas idee või kujutlus paadist, arvukaid kehtivaid mängureegleid järgides, paberil kuju võttis, oli hämmastav. Nägusaid jooni otsiv protsess oli keerukas, aga õnnestumisel rahuldust pakkuv looming. Looming siiski vaid käepäraste tehniliste võimaluste piires, suuresti ainult intuitsioonile tuginev protsess. Seejuures vaba loomingut vahel varjutama kippunud arusaamad olid erandid, kuid siiski omamoodi piiravad. Tagasivaates on muuhulgas kahju, et just see populaarsete rannapurjekate iseehitamise puhang, mis hõivas nii palju meresõiduhuvilisi kohtadel, toona nii lühikeseks jäi.

Minu merega seotud ettevõtmised olid ajastule omaselt mitmekesised ja alati ikka positiivse märgiga.