Taasavastatud unustatud amet ehk lühike ülevaade hülgeküttimisest

Naissaare hülgekütid talvisel püügil. Foto: SA Rannarahva Muuseum

Talvehooajal ning kevadel on õige aeg aastaringis, et rääkida hülgeküttimisest, sest käes on nende püüdmise kõrgperiood. Või vähemalt oli tegemist kõrgperioodiga vanal hallil ajal, kui hülgeid püüti veel harpuuni ning tangu ehk hülgesuusaga, mille peal lamades sai inimene ennast vaikselt mööda jääd edasi lükata. Samal ajal jäi kütt hülgele nähtamatuks, sest teda varjas tangu eesotsas olev valge ekraan ehk valgevari.

Hülgeid kütiti jaanuarist aprillini, kuid olulisim püügiaeg oli märts-aprill, mil hülged poegisid. Ajaloolise hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid hülgeraud ehk hülgeharpuun, pootshaak ja pussnuga, viimastel sajanditel ka hülgepüss ehk rihvel. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga (hülgepaat, eistuk), mida tuli mööda jääd edasi lükata. Kõige agaramad hülgekütid olid Kihnus ja Ruhnus, samuti Vormsil ja Põhja-Eesti rannikul, eriti Prangli saarel.

Kõige enam püütav hülgeliik Eestis oli viiger. Viigrid olid küll kõige väiksemad ja neid oli kõige raskem püüda, kuid neid esines kõige arvukamalt. Tunduvalt vähem levinud liik oli hallhüljes. Läänemere hüljestest on hallhüljes kõige suurem, sageli kohati kuni 2 meetri pikkuseid isendeid. Tänaseks on kadunud meie vetest randal, kes oli ammustel aegadel Eesti rannikul arvukas ja rohkesti kütitav. Suuruselt on ta viigri ja hallhülge vahepealne. 20. sajandiks oli hallhüljeste arvukus aga sedavõrd suureks kasvanud, et neid kütiti lausa tuhandetes. Täpsemalt lasti 1950. ja 1960. aastatel ca 1500 looma aastas ning nende püüdmise eest said kütid ka preemiat.

Ajalooliselt kütiti hülgeid aga naha ja rasva saamiseks. Rasv müüdi linnas töötavatele tehastele, sellest valmistati määrdeaineid. Samuti kasutati rasva kodus, kus sellega määriti kalurisaapaid, keedetuna kasutati seda kui puidukaitsevahendit – võõbati hooneid ja paate. Hülge nahk müüdi maha köösneritele ja nahakaupmeestele. Nahast valmistati muhve, mütse, jalanõusid, kotte jm aksessuaare. 1930. aastatel kujunesid suurmoeks hülgebeebi nahkadest valmistatud kasukad. Tohutu nõudlus viis hinnad taevasse – hülgepoja naha eest sai 20 krooni, mis oli tubli töömehe nädalapalk.

Hüljeste küttimise kõrvalsaaduseks oli nende liha, mida kasutati vähesel määral oma tarbeks. Söögiks tarvitati noorhüljeste ja poegade, harvem täiskasvanud emahüljeste liha. Isaste hüljeste liha toiduks ei tarvitatud tugeva traanimaigu tõttu, mis mingi keetmisega ära ei kadunud. Poja lihal aga olevat olnud lausa kanaliha maitse. Liha soolati, kuivatati ja suitsutati, kuid 20. sajandil hakati rohkem keetma kohe tarbimiseks.

Nõukogude aegsed suured püüginumbrid ei jäänud aga mõjuta ehk hüljeste arvukus langes märgatavalt, kuni lõpuks keelati 1970. aastatel hülgepüük täielikult. Ühest küljest aitas drastiline samm selle imepärase merelooma populatsiooni päästa, kuid teisalt lõppesid sellega koos ühtlasi ka iidvanad hülgepüügi traditsioonid. Tänapäeval on hallhüljeste arvukus suur ehk kokku on loetud üle 7000 isendi (2024. aasta seisuga). Seetõttu anti juba 2015. aastal uuesti luba hülgeküttimiseks, kuid vana hülgeküti amet on visa taastuma. Kuigi alates 2015. aastast võib hülgeid jälle lasta, siis igaaastased kvoodid tavaliselt täis ei saa.

Kes vanu hülgepüügivahendeid ja ühte täitsa ehtsat hülgetopist näha tahab, peab oma sammud alanud aastal Rannarahva Muuseumisse seadma, sest jaanuarist alates on seal väljas näitus unustatud tööriistadest. Lisaks hülgepüügile on seal eksponeeritud muidki huvitavaid esemeid, alates puusepa töövahenditest ning lõpetades võrgukudumisega – põnevat avastamist jätkub pikemaks.