Uue põlvkonna väikesed rippmootorid kestavad kümneid aastaid

Updated: mida peaks teadma, kui hakkad ostma uut päramootorit?

Mida on nendes uut ja millest juhinduda, kui on soov soetada endale uus kuni 30 hj-line ahtrivurr? Kui plaanid oma paadile uue päramootori ostmist, loe läbi käesolev lugu.

Esimese asjana tuleks vaadata, et mootori jala pikkus oleks paadile sobilik. Kuni 30 hj mootoreid toodetakse üldjuhul kahe jalapikkusega, millest S (ingl short) ehk lühike jalg on mõeldud ahtripeeglile 380 mm ja L (long) ehk pikk jalg on mõeldud ahtripeeglile 520 mm. Lisaks leidub mõnede tootjate väikeste mootorite valikus veel ka ülipika jalaga mudeleid, mis on mõeldud kasutamiseks purjekatel, aga nendel me käesolevas artiklis pikemalt ei peatu.

Teise olulise asjana tuleks silmas pidada, et mootori hobujõudude arv ei ületaks paadil maksimaalselt lubatud hobujõude arvu. Kui tegu on glisseeriva paadiga, võiks mootori hobujõudude arv olla võrdne paadil maksimaalselt lubatuga, sest vähemate hobujõudude korral ei pruugi paat täis koormaga glisseerima tõusta või teeb seda väga vaevaliselt. Kui tegu on mitteglisseeriva paadiga, mängib mootori võimsuse juures olulist rolli ka paadi kasutuskoht. Näiteks Emajõel kasutatav paat peaks suutma sõita kevadise suurvee ajal ka vastuvoolu ja merel kasutatava paadiga peaks saama sõita ka karvase ilmaga vastu lainet.

Järgnevalt jätame kõrvale põhitõed ning vaatame, mis on viimase paarikümne aastaga väikestes rippmootorites muutunud. Kõige suurem muutus on see, et legaalselt müügil olevad mootorid on täna eranditult neljataktilised. Sellised mootorid on Euroopas eelistatud, kuna nende väljaheitegaasid on suudetud viia vastavusse Euroopa Liidu poolt kehtestatud keskkonnanõuetega. Naljataktilises mootoris pole iseenesest midagi uut – nagu saksa leiutaja Nicolaus August Otto selle aastal 1876 patenteeris, koosneb see endiselt väntmehhanismist, gaasijaotusmehhanismist, õlitussüsteemist, jahutussüsteemist, süütesüsteemist ja toitesüsteemist. Kuigi jõuallika tööpõhimete on 140 aasta tagusega võrreldes samaks jäänud, on oluliselt vähenenud neljataktiliste mootorite kaal ehk tänapäevased neljataktilised rippmootorid on samas kaalus kunagiste kahetaktilistega ning on kohati isegi kergemad.

Kõige olulisem muudatus väikestel rippmootoritel on lisaks kergemale kaalule see, et karburaatoriga toitesüsteem on asendunud sissepritsega toitesüsteemiga ehk mehaaniline rõhkudel ja alarõhkudel töötav karburaator on asendunud mitmepunkti täiselektroonilise sissepritsega. Selline toitesüsteem võimaldab kütusekogust läbi arvuti silindrisse vastavalt vajadusele täpselt doseerida, tagab maksimaalse võimsuse ja ökonoomsuse ning hoiab heitgaasid võimalikult puhtad. Samuti puudub külma mootori puhul vajadus õhuklapiga mängida, sest kütust antakse sõltumata mootori temperatuurist silindrisse alati õige kogus ehk mootor sõidab ilma tõrgeteta ka külmana. Sissepritse toitesüsteemiga mootor võib ka üsna pikalt teha tööd väikestel pööretel ehk nn. trollimiskiirusel, kartmata, et rikas küttesegu süüteküünlad ära tahmaks. Kokkuvõttes on sissepritsega toitesüsteem paadimootoritel osutunud karburaatoritest oluliselt töökindlamaks ja muutnud mootorid ka palju ökonoomsemaks. Täna on aga nii, et päris väikestel mootoritel (kuni 6 hj) on toitesüsteem ikka veel karburaatoriga. Korralikel tootjatel algab sissepritsega toitesüsteem alates 10 hj, aga tulevikus see kindlasti muutub.

Sissepritsega toitesüsteemi ainsaks miinuseks on tõsiasi, et see kardab mustust ja vett. Kui karburaator on võimalik teoreetiliselt lahti võtta ja ära puhastada, siis sissepritsega toitesüsteemis tuleb detaile vahetama hakata, seepärast peab sissepritsega paadimootori kütusevoolikule vahele paigaldama korraliku separaaatorfiltri ja tankima ainult usaldusväärsetes kohtades.

Kui juba oli juttu korralikest tootjatest, siis võiks need ka siinkohal üles lugeda. Täna on nendeks Yamaha, Suzuki, Tohatsu ja Mercury. Mujal maailmas on tegija ka Honda, aga Eestis on väikesed Hondad konkurentidest kallimad ning lisaks on Honda rippmootorite hooldus ja remont korraldatud koos muruniitjate ja muu aitatehnikaga ehk Honda paadimootoritega otseselt merendusinimesed ei tegele. Sellised varasemast tuntud tegijad nagu Evinrude ja Johnson on tänaseks oma pillid kokku pakkinud, küll aga saab neile tänini mõningaid varuosi (aga ilmselt mitte pikalt).

Kui on olemas korralikud tootjad, kellel on olemas kehtiv tootjagarantii, volitatud esindajad ja koolitatud mehaanikud, siis on olemas ka nn mittekorralikud tootjad. Täna satub Eesti turule ka tundmatute nimedega Aasias toodetud rippmootoreid, mis on reeglina mõne tuntud tootja eelmise põlvkonna mudeli järgi tehtud koopiad. Sellistel mootoritel ma väga pikalt ei peatuks. Nii palju võin siiski öelda, et reeglina pole tegu päris täpselt identsete koopiatega (varuosade saadavus!) ning nendega esineb kõiksuguseid probleeme. Kui vähegi võimalik, ostke tuntud ja usaldusväärse tootja mootor, sest merelt ju jalgsi koju ei pääse.

Lõpetuseks võib öelda, et tänapäevane korraliku tootja rippmootor on väga pikaealine ning sihipärasel kasutamisel ja korrapärasel hooldamisel teenib peremeest kümneid aastaid. Seda ohtu, et mootor lihtsalt ära kulub, pole üldjuhul olemas.

Fotod: Hanno Kask, Kätlin Kütt JMK Marine