Lennu- ja merepääste koordinatsioonikeskus sai veebruaris 30!

Tekst: Andra Jundas, PPA kommunikatsioonibüroo

Veebruaris täitus 30 aastat Eesti esimese merepäästekeskuse loomisest, mis alustas tööd mereohutuse tagamisel. Nüüdseks on sellest välja kujunenud lennu- ja merepääste koordinatsioonikeskus (JRCC). JRCC koordinaatori abi Aivo Ammann vaatab ajas tagasi ja jagab oma kogemusi ning mälestusi.

Lennu-ja merepääste koordinatsioonikeskuse koordinaatori abi Aivo Ammanni teekond mereohutuse tagamisel sai alguse piirivalves, kuhu ta sattus täiesti juhuslikult, kui ühel päeval pea 30 aastat tagasi hääletas Kõrgessaares autodele. Sattunud tollase piirivalve elektriku autole, tehti  juttu sellest, millega piirivalve üldse tegeleb. Teada saadu pani Aivo silmad särama ja ta otsustas, et läheb pakub end ise piirivalvesse tööle. Nii ta läkski Kärdla staapi ja kui tollane staabiülem Uno Kangur kuulis, et ta tunneb arvutit ja oskab nelja keelt, löödi käed. „Õppisin Muraste piirivalvekoolis ja esimene töökoht oligi Kärdlas passikontrollis, kuid peagi sattusin tööle Kärdla merepääste allkeskusesse, mis vastutas merepääste eest Hiiumaa piirkonnas,“ ütleb Aivo ja tõdeb, et alguses ei jaganud ta raadiosidest ööd ega mütsi. 

Raadiosidet oli aga palju ja nii see kiiresti ka selgeks sai. „Edastasime näiteks laevadele ilmateadet läbi raadio või vahendasime ühelt kordonilt teisele infot raadio teel ehk olime vahepeal sellised suuvoodrid.“

Pärast aastaid töötamist radistina edutati Aivo merepäästekoordinaatoriks Hiiumaal. „Mul on tänini selgelt meeles mu esimene vahikord 1998. aastal. Merel juhtus õnnetus ja kalalaev Vegas läks põhja. Sündmusele tulid kohale kõik – staabiülemad, piirkonnaülem ja kordoni ülem,“ meenutab Aivo. 

Suurlinna tuled kutsusid noort hinge

Tallinnasse tööle sattus Aivo aga ühe koolituse kaudu, mis toimus Tallinnas ja mida viisid läbi soomlased. „Paljud koolitusel osalejad ei rääkinud soome ega ka inglise keelt ja kui ma esiti tõlkisin enda pinginaabrile, siis peagi tõlkisin juba kogu saalile,“ meenutab Aivo. 

 „Kuule, sa oskad keeli, meil ka Tallinnas selliseid inimesi vaja, tule meile,“ olid laused, mis Aivole pärast koolitust Tallinna merepäästekeskuse ülema suust kostsid. Aivo rääkis, et tal oligi selleks ajaks Hiiumaa elust tüdimus tekkinud ja suurlinna tuled kutsusid teda meelalt. 

Tollane merepäästekeskus asus Süsta tänavas ja kuigi Hiiumaal oli ka sidemasinaid, siis Tallinnas oli neid ikka mitu korda rohkem. „Ma olin alguses ikka täitsa roheline ja seda kahes mõttes – olin ainus rohelises vormis ja olin ka teadmiste mõttes roheline,“ muigab Aivo. „Elu oli lõbus ja töökaaslased toredad, koolitusi oli palju ja nii ma siis arenesin seal,“ räägib ta.

Aivo edutati Tallinnas töötades 2002. aastal merepäästekoordinaatoriks ja kui Hiiumaal läks esimese vahi ajal kalalaev põhja, siis Tallinnas oleks peaaegu juhtunud sama lugu. „Mäletan, et saime mayday kutsungi Linda Expressi katamaraanilt, kes Aegna lähedalt teavitas, et nende mootoriruum täitub veega. Laevas oli ligikaudu 300 inimest. Ma jõudsin juba mõelda, et kui nüüd juhtub sama lugu nagu kalalaevaga, siis on küll halvasti,“ naerab ta, kuid õnneks selgus, et parempoolsed mootorid toimivad ja laev suundus eskordi saatel inimesi evakueerimata Tallinnasse tagasi.  

Mees meenutab, et üks raskemaid õnnetusi tollest ajast oli see, kui reisihelikopter Copterline 2005. aastal Tallinna lahte kukkus. „See pääste kestis nädal aega ja tegemist oli väga pingelise ajaga. Piirivalve vastutas sündmuse eest seni, kuni viimnegi mutter sealt veest välja toodi,“ meenutab Aivo.

Muutused, mis viisid edasi

Palju muutusi hakkas toimuma, kui piirivalve ostis uue radarisüsteemi. „Kui enne jälgiti ekraanilt vaid ümmargusi täppe, siis uue radarisüsteemi tulekuga olid meie ees järsku ekraanid ja kaart, kust oli laevu ilusti näha. Sel ajal tuli tööle ka ports uusi mehi, kellest enamik töötab siiani merepäästekeskuses,“ ütleb ta ja lisab, et radarisüsteemi tulekuga koliti lõpuks pisikesest ruumist koridori teises otsas asuvasse avaramasse ruumi, kust lõpuks nägi ka merd. Saadi korralikum köök ja puhkeruum. „Elu oli tol ajal juba siis lill,“ naerab Aivo.

Aivo meenutab, et mingil hetkel koliti merevalvekeskus kokku Osmussaare teel asuva Häirekeskusega. „Seal oli hästi suur saal ja palju inimesi. Mõnikord oli seal ruumis nii suur lärm, et eetrit kuulda ja jälgida oli väga keeruline. Aga töö laabus ja sealt oli lihtne koordineerida näiteks juhtumeid, kuhu oli kopterit vaja. Istusime tol ajal politsei juhtimiskeskuse korrapidajate kõrval ja tegelesime koos sündmuse lahendamisega,“ rääkis ta. 

Merevalvekeskus oli Osmussaarel mitu aastat ja siis hakati tööd tegema selle nimel, et mereväe operatsioonikeskusega kokku kolida. „Need ruumid kujundati õnneks nii, nagu meile oli sobilik. Töösaal on väga hästi ehitatud – hubane ja mugav,“ avaldab Aivo heameelt ja lisab, et ka Mereväega on neil koostöö hästi toiminud. „Mulle endale meeldib see, et kuna meil on pigem vanemad olijad ja Mereväes on palju noori, siis noortega koosolemine teeb meid ka nagu natuke nooremaks,“ naerab ta. 

Koos on meeskond, kellega võib lahingusse minna

Aivo sõnul on viimase aja üks pingelisemaid juhtumeid olnud see, kui 2023. aastal parvlaev Amalie kreeni vajus. „Selle päästmine toimus terve öö. Meil oli pidev side laevaga, päästeüksustega, kopteriga ja lätlastega. Kokkuvõttes sujus meil koostöö väga hästi ja laev suunati lõpuks Läti sadamasse,“ räägib mees ja meenutab ka seda olukorda, kui kaks lätlast jettidega 2024. aasta suvel kadunuks jäid. „Jälle oli tegemist pikalt kestnud otsinguga, aga rahvusvaheline koostöö sujus hästi. Suureks abiks olid Ruhnu vabatahtlikud, kes olid hästi leidlikud ja andsid meile kohapealt head infot,“ kiidab Aivo vabatahtlikke.

Lõpetuseks toob aga Aivo välja, et tal on väga meel, et Eestis on palju tublisid vabatahtlikke merepäästjaid ja samuti kiidab ta ka PPA merepääste tiime. „Nende peale võib alati loota. Hea on teha tööd inimestega, kellega sa saad hästi läbi ka töövälisel ajal ja keda tunned hästi. Nendega mine või lahingusse. Loodan, et see töö ja kõik uuendused , mis on merepäästevaldkonnas tulemas, teevad selle töö veelgi sujuvamaks ja kiiremaks!“

Palju õnne lennu- ja merepääste koordinatsioonikeskusele!