Marko Mänd: „Jäätee on hiidlastele elutee”

Viimati said hiidlased saarelt mandrile minna üle jäätee 2011. aastal. Tänavu, 15 aastat hiljem, loodi tänu erakordselt külmale talvele see võimalus uuesti. Pisut enam kui 27-kilomeetrine mitteametlik trass oli avatud 15 päeva. Initsiatiivi jäätee luua haaras enda kätte hiidlane, kahe lapse isa, 41-aastane Marko Mänd, kes on merega seotud olnud terve oma teadliku elu. Peamiselt enda vajadustest lähtuvalt, aga ka soovist anda hiidlastele suurem liikumisvabadus mandri ja saare vahel – nii harva kui selline võimalus tekib.

Sellest, kui oluline hiidlaste jaoks Marko Männi loodud saart mandriga ühendav jäätee oli, annab aimu Facebooki grupp „Hiiumaa Jäätee“, mis loodi info jagamiseks. Erakordselt külm talv lõi tingimused, mida ei teki igal aastal, ning Marko otsustas seda kasutada. Marko Mänd kinkis hiidlastele 15 päeva vabadust ja aega, mida iga mandrielanik iseenesest mõistetavalt võtab. Ühtlasi on Marko ilmselt viimase 15 aasta jooksul kõige enam jääteel aega veetnud hiidlane.

Jäätee loomise protsess sai Marko sõnul alguse isiklikust vajadusest ja soovist hoida kokku aega, kuna mandri vahet liigub ta tihti ning praamidel oli keerulistes jääoludes tükk tegu, et soovijad ühe laevaga ära vedada. Esimene jääluure toimus 31. jaanuaril, kui Marko oli parasjagu mandrilt Hiiumaale tulemas ja poolel teel selgus, et Regula reis, millele Marko plaanis minna, tühistati raskete jääolude ning merevee madala taseme tõttu. Nii tekkis tal kolm tundi vaba aega ning ta otsustas minna Topu kanti vaatama, kuidas jääle pääs ja selle paksus on – juba tollel õhtul oli Topul jää paksus üle 28 cm.

Pidev kontroll

„02.02. tegin enne praamile minekut esimese luuresõidu Sarvelt Heinlaiu taha, et hinnata jääolusid ja võimalikke liikumissuundi. 04.02. jätkasin luurega Topult, liikudes umbes 12 kilomeetrit Hiiumaa suunas, et saada parem ülevaade jää paksusest ja seisukorrast. 7.02. mõõtsin maha esimese trassi, mida mööda liikusid autodega üle juba ka teadjamad. 12.02. avasin kadakatega tähistatud trassi, mis muutis liikumise turvalisemaks ja selgemaks ka teistele kasutajatele. 17.02. hommikul oli trass ajutiselt suletud kuni kella 14.00-ni, seejärel avasin juba kolmanda trassi. 21.02. kell 12.40 sulgesin trassi, kui tuisu ja suure koormuse tõttu tekkisid jäässe praod ning edasine liiklus ei olnud enam ohutu.“ Kontrollauke tegi Marko jää paksuse mõõtmiseks selle aja jooksul umbes 500.

Ühel hetkel rippus kogu ettevõtmise kohal väga konkreetne oht: kui parvlaev Regula oleks Saaremaa poolt läbi sõitnud, võinuks jääpind ja juba tehtud luuretöö sisuliselt nulli minna. Marko jaoks oleks see olnud valus stsenaarium – haruldane võimalus oleks lihtsalt käest libisenud. „Jäätee on hiidlastele elutee,“ ütles ta, ja selle lause taga oli päris mure, mitte pelk kujund.

Sellepärast võttis Marko ühendust Hiiumaa valla abivallavanema Tiit Rehaga, kellega teda seovad ammused tutvused ühiste jahilkäikude kaudu. Reha, kes käis ise jääteel, rääkis, et püüdis omalt poolt teemat edasi anda: „Mina kui abivallavanem suhtlesin TS Laevadega, et nad üritaksid seda ülesõitu vältida. Markoga suhtlesin jäätee teemal selle aja jooksul igapäevaselt.“

Lootust ei antud siiski kergekäeliselt – suur süsteem liigub omas rütmis ja juba tehtud otsuseid ei ole lihtne ringi pöörata. Seepärast oli rõõm seda suurem, kui selgus, et Regula suunatakse Hiiumaa liinilt Virtsu-Kuivastu liinile ümber saarte. See tähendas, et jäätee sai oma võimaluse.

Edasi muutus töö juba igapäevaseks rutiiniks. Marko ümber oli abilisi – sõbrad ja tuttavad, kellega koos tehti kontrolli, nihutati vajadusel trassi ja hoiti märgistus ning info ajakohasena. Suhtlus jäi siiski suuresti Marko kanda: tema number rändas kiiresti käest kätte ja nendel päevadel helises telefon rohkem kui tavaliselt. Igaühele püüdis ta leida aja, et selgitada, kuidas tulla, millal parem mitte minna, kus hoog maha võtta ja millised tingimused peavad üldse täidetud olema, et jääle minek oleks mõistlik.

Merel toimuvaga hästi kursis

Kutselise kalurina mõistab Marko meres toimuvat: kuidas liigub vesi, kus on madalamad kohad ja kuidas tuul kogu jääkatet mõjutab. Kõrgessaare kandi poisina on talvisel ajal jääl seiklemine kuulunud tema kasvamise juurde. Elukutselt on ta viimased 15 ja pool aastat töötanud PPA Lennusalgas vintsioperaatorina SAR-kopteril ning oskab hästi riske hinnata; varasem amet päästemeeskonna vanemana on andnud teadmised ja tugeva närvi pingelistes olukordades tegutsemiseks. Hiidlaste jaoks oli selliste omadustega mehe tegutsemine veebruarikuu nädalatel tõeline lotovõit. Küllap said sellest osa ka turistid, kelle jaoks saare külastamine muutus järsku väga mugavaks ja eksootiliseks. Viimati oli selline jäätee 2011. aastal – kas ja millal see uuesti tuleb, ei tea keegi. Marko on enda sõnul valmis sama töö uuesti ette võtma, kui selleks võimalus tekib.