Merendus- ja polaarajaloolane Katrin Savomägi: „Sellist rahu, mis on merel, ei saa maal kunagi olla.”

Fotod: erakogust

Meremuuseumis Tallinnas Paksus Margareetas on detsembrikuisel udusel ja hallil reedel vaikne. Keskaegse kaubalaeva vraki ees seisab hea rühiga jõulupuu, kaunistuseks väikesed pruunid purjelaevad ja hõbedased tähekesed. Üks saksa turist, sära silmis, teeb parasjagu suurejoonelisest kogest pilti, Aasia päritolu noormees uurib kõrvalsaalis süvenenult laevamudeleid. Katrin Savomägi on kindel, et Eesti Meremuuseumile poleks mitte just kõige sihvakama pihaga keskaegsest kauni naisenimega tornist paremat kodu.

„See on silmapaistev ajalooline ehitis, kuhu on rajatud silmapaistvad ekspositsioonid. Üks täiendab teist,” sõnab Katrin.

Kas polaarajaloolane aga kummituslugusid usub? On ju Paksus Margareetas asunud nii ladu, kasarmu kui ka vangla, mille punane kukk ahnelt ära nokkis. „Mis siin uskuda, olen ju neid lugusid ise kuulnud. Kui pärast põlengut varemetes Margareetat Meremuuseumiks ehitati, olid siin öövalvuriteks vanad meremehed. Nemad olid kuulnud raskete saabastega tehtud kiireid samme nii enda kohal kui ka all. On olnud ka seda, et mööda treppe kõndides lähed korraga mingist külmemast laigust läbi. Teadagi, mida see tähendab.”

Mis on Meremuuseumi juures tegutseva Eesti Polaarklubi usina tegevjuhi Katrin Savomägi arvamus selle kohta, et jõulukuul on maa must, taevas hall ja õues soojem, kui oli mõnel külmemal juunikuu ööl? „Võiks ikka külmem olla,” lausub Katrin kergelt muheledes. „Võiks lund olla, siis saaks nautida.” Istume intervjuu ajal Margareeta sinistes tugitoolides ja loomulikult kannab ka merendus- ja polaarajaloolane seljas just sinist pluusi. See on tema lemmikvärv, sest meenutab iidset polaarjääd ja lõputut maailmamerd. „Talv on juba lähedal, küll ta kohale jõuab,” on ta positiivne.

Globaalne soojenemine on küll hirmuäratav protsess, ent ka siin ei lase elu näinud ajaloolane pead lõplikult norgu. „Muretsema ei pea, küll aga peaks mõtlema sellele, kuidas ennast ja planeeti paremini hoida. Enda tegevusi tuleks rohkem mõtestada – lambid enda järelt ära kustutada ja mitte mõttetult osta ja raisata.” Ta mõtiskleb hetke ja lausub siis kahemõtteliselt: „Soovitan soojalt kliimasoojenemise peale mõelda!”

Paksust Margareetast on Läänemerele hea vaade. Mida küll sealsed asukad sellest arvavad, et ilmataat neile veel detsembriski külma kaant peale laotanud pole? „Eks nad imestavad, et asi ei ole õige. Lisaks mereasukatele on närvis ju muidugi ka kalamehed, kes jääpüüki armastavad. Mu onu oli ka selline – nii kui sai, läks jääle kükitama. Mina ise kala ei püüa, aga söön kõiki mereande väga hea meelega küll. Ja ma nii loodan, et jää ikka sel talvel tuleb. Mulle nii meeldib jää. Mulle meeldivad jäätee, jääkohv ja jäämurdjad.”

Paistab et kõik, kus vähegi sõna jää ees on! Ometi on väikesena hoopis arstiametist, mida pidasid ka tema ema ja mitmed sugulased, unistanud jääarmastaja sündinud siia ilma südasuvel, 13. juulil. Merd asendab tema sünnilinnas palju tagasihoidlikum veekogu – Emajõgi. „Mitte mingil tingimusel ei tahaks ma olla sündinud talvel. Suvel saab ujuda ja see meeldib mulle väga. Olgu siis Emajões, järvedes või meres. Tartusse satun ma tihti, sest sealne kodu, sõbrad ja koostööpartnerid on alles. Väga mõnus, kui on ikka Lõuna-Eestis ka elamine olemas.”

Polaarklubi juubel tähtsam kui enda oma

Sel korral tegi Katrin planeediga juubelitiiru ja ette tuli õnnelik number seitse. „Ega ma seda ei tähistanud. Ma ei armasta tähistada. Minu suurim juubel lähiajal oli see, kui Eesti Polaarklubi sai 40. Isiklik juubel mind ei huvitanud. Ainult nii palju, et palusin endale annetada juugendstiilis kroonlühtri ostuks.”

Katrin on töötanud Eesti Meremuuseumis erinevatel ametikohtadel pikki aastaid. Ta on korraldanud rahvusvahelisi konverentse ja ühisprojekte allveearheoloogias, ajalooliste mereteede kaardistamisel ning laevatüüpide testimisel. Ta valmistas ette Eesti liitumise ülemaailmse muuseumite organisatsiooniga ja osales läbirääkimistel Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga. Polaarvaldkonna külge jäätus ta jäädavalt 41 aastat tagasi, kui koostas Meremuuseumis Antarktika näituse. Sellest lumisest ja jäisest ettevõtmisest sündis Eesti Polaarklubi, mille sekretär ja hiljem tegevjuht on ta olnud asutamispäevast – 1.12.1984 – saati.

Reisimine ja põnevad ekspeditsioonid panevad kogenud polaarajaloolase jäise südame tempokalt tuksuma. Ta on käinud nii Arktikas kui ka Antarktikas. Ja neist mõlemast tavalise inimese jaoks muinasjutulisest paigast kirjutamiseks hakkama pannud lõputult tinti. „Seda pean ma oma viimase aja suurimaks saavutuseks,” lausub ta ja ulatab ajakirjaniku kätte paksu sinise raamatu „Nabakirjad 2 ehk teadusrännakud Arktikasse ja Antarktikasse“. Tegemist on 2024. aastal ilmunud juubeliväljaandega, tähistamaks Eesti Polaarklubi 40. sünnipäeva. Raamatus heidavad arvukad autorid pilgu nii värvikatele ekspeditsioonidele kui ka igapäevaelule polaaraladel. Sellega loodavad pikaaegse polaarteadlaste sõpruskonnana ühiselt tegutsenud klubilased jõuda ka järgmiste põlvkondadeni.

Kuigi juubeliaastal korraldati uhke mitmepäevane rahvusvaheline sündmus, siis ka seekordne polaarhuviliste püha päev – 1. detsember – oli Katrini jaoks tegus. Nimelt korraldas Polaarklubi koostöös Teaduste Akadeemia ning välis- ja kliimaministeeriumiga Antarktika leppe tähtpäeva tähistamiseks Tallinnas poolepäevast konverentsi. Nädalapäevad enne seda Katrinile helistades oli kohe aru saada, et tähelepanu on seal ja närvid pingul. Kas tasus muretseda või läks kõik kenasti? „Loomulikult tasus, see oli ju esimene kord, kus ma ise ei korraldanud, vaid tegime seda koostöös kahe ministeeriumiga. Alati on raskem korraldada midagi, mille eest sa ise täielikult ei vastuta,” leiab ta.

„Kõik kukkus aga hästi välja. Esmakordselt on välisministeeriumisse tööle määratud selline ametnik nagu Arktika erisaadik Toomas Lukk. Tema meid ühendas ja välisministeerium ka teadusrahadega toetas. Eesmärk oli pöörata rohkem tähelepanu Antarktika lepingule ja eriti veel keskkonnakaitse protokollile, mis on sõlmitud hiljem ja millega Eesti pole ühinenud. Meie, kes selles valdkonnas tegutseme, oleksime väga huvitatud, kui Eesti riigina sellega ühineks. Oleme küll väikesed ja tublid, aga see paistab silma. Teised, kes sel alal tegutsevad, ju teavad.” Kas ühinemine paistab? „Polaarklubi saab selle teema paraku ainult püstitada,” nendib selle tegevjuht.

Südamesse mahuvad nii liustikud kui ka palmid

Katrin on käinud mitu korda ka Teravmägedel. On fakt, et seal ei tohi ära surra ja õhupüssita linnast väljas liikuda, sest muidu võib hõlpsasti sattuda mitusada kilo kaaluva valge kiskja toidulauale. „Sinna ei maeta kedagi jah. Ja kõikidel teeotstel on väljas märgid, et ettevaatust, jääkaru,” meenutab jäiste paikade fänn, kes käis sealkandis viimati 15 aastat tagasi. „Teravmäed on koht, kuhu soovitame noortel õppima minna. Polaarööd on pimedad ja pikad, siis on hea keskenduda. Seal on ka Eesti teadlased saanud kõige rohkem oma uuringuid teha.”

Jääkarud on Katrini jaoks äärmiselt sümpaatsed loomad. „Tallinna loomaaias näeb, kui hästi jääkarud koera ujuvad! Mõnda aega tagasi panime loomaaeda Eesti polaarajaloo ja polaarloomade näitust üles ja uudishimulikud jääkarud olid esimesed, kes seda läbi klaasi pingsalt uudistama tulid.” Pingviinide koju – Antarktikasse – sattus Katrin viimati viis aastat tagasi. Kuid lisaks liustikele, lõputule jääle, jääkarudele ja pingviinidele mõjuvad polaarajaloolasele ometi kutsuvalt ka rohelised palmipuud ja päikesepaiste.

Eriti siis, kui soojas meres saab tegeleda enda ja ajaloolasest abikaasa lemmikhobiga – purjetamisega. „Abikaasale reisida meeldib. Külma ja jääd pidin talle küll alguses peale sundima, aga nüüdseks on korras,” muigab naine. „Üks asi on polaaraladel töötada, teine aga lõbutseda – kihutada koerarakendiga, vaadata virmalisi, ööbida jääst hotellides… Purjetanud oleme aga kõige rohkem Läänemerel ja Vahemerel, kunagi igal suvel. Ajaloolasena meeldib mulle ka erinevatel saartel käia. Algas see nagu ikka – sõbrad kutsusid purjetama kaasa ja sealt läks kõik edasi. Ja enam sellest lahti ei saa. Mulle meeldib väga laineid vaadata, aga imeilus on ka peegelsile vesi. Sellist rahu, mis on merel, ei saa maal olla kunagi. Meri pühib ka mõistuse endaga sama siledaks. Ei mingeid muresid, heietamisi ega lolle mõtteid.”

Ent rohkem kui pool aastat korraga pole polaarajaloolane mitte just kõige arktilisemast kodumaast eemal olnud. Ta on suur Eesti patrioot. „Mulle meeldib külm, aga samas ka vaheldusrikkus. Mulle meeldib Eesti. Ja samas ka maade avastamine. Automaatselt võivad mõtted küll külmadesse piirkondadesse minna, aga väga tahaks ära käia ka mõnes Aafrika riigis. Tahaks näha seda rikkalikku loomastikku, elevante ja teisi tegelasi.”

Milline on aga olnud eestimaalase viimase aja põnevaim seiklus polaarrindel? Katrin toob välja, et polaaruurija ja teadusfotograaf Timo Palo seilas sel aastal ringi prantslaste uue, Arktika uuringuteks ehitatud kosmosejaama välimusega polaarlaevaga Tara Polar Station. Triivjaam alustas oma esimest testretke juuni lõpus Teravmägedelt ja jõudis pärast ligi kahte kuud Gröönimaa idarannikult Islandile. „See on väga haruldane, et just teda seda polaarlaeva testima kutsuti. See on korraga polaarlaev ja -jaam. Eesmärk on külmutada see laev triivjäässe, et teadlased saaksid oma uurimistööd teha. Peab koguma andmeid ja neid analüüsima. Seda võimalust see uus laev pakub.”

Kas andmeid pole juba piisavalt kogutud? „Need ju muutuvad kogu aeg. Kui palju kraade detsembris õues oligi?” Lõpetuseks üks tulitav küsimus. Mis saaks siis, kui Donald Trump Gröönimaa Taanilt ära ostaks? „Ei ta osta. Unistada Trump ju võib, aga ei ta seda teha saa,” on Katrin Savomägi kindel. Ja teine veel – kas Titanic oleks saanud 1912. aasta aprillis jäämäega kokku põrkamist vältida? „See oli tõesti üks kurb kohtumine nii paljude kokkulangevustega. Kõikide suurte looduskatastroofidega on ju aga nii, et tänu neile muutuvad kogu maailmas tõhusamaks inimeste turvasüsteemid ning ka mõtlemine ja käitumine. Mitte ainult laevadel, vaid üleüldse. Inimene saab looduse vastu vaid siis, kui ta on ettenägelik ning austab ja arvestab.”