Vanad talverõõmud – kelkudest mootorsaanideni

Vanemal ajal, kui talved olid keskmiselt külmemad, pakkus Soome lahe jäätumine mitmeid liikumis- ning lõbustusvõimalusi, mida tänapäeval on pakase puudumise tõttu juba keerukam järgi teha. Näiteks olid retked üle külmunud merevee Soome poole rannainimeste jaoks tavalised. Jääl liiguti nii jala, suuskadel, kelkude kui hobusaanidega. Kuid alati ei pidanud jääl liiklemiseks olema mingit asjalikku eesmärki, mõnikord sooviti ennast ka lihtsalt külmunud merel lõbustada. Ja mis oleks veel toredam, kui jääl millegagi võidu sõita.

Alustagem siiski esialgu kõige väiksemate pereliikmete talvisest meelelahutusest ehk jääkarusellist. Sellega küll võidu sõita ei saanud, kuid võistlusmoment oli jääkaruselli kasutamise juures ikkagi täiesti olemas. Tegu oli üldse kõige levinuma talvise meelelahutusvahendiga rannakülade laste hulgas, mis ühtlasi küllap jääpurjetamise kõrval ka tänapäeval kõige tuntum. Jäässe puuritud auku paigaldati post, mille külge seoti ristipidi omakorda teine post ning selle ühte otsa kinnitati kelk. Seejärel istusid osad kelku ning teised lükkasid sellele hoo sisse – lõbu oli laialt ning kui kelgu hoog väga suureks läks, siis pidi vaatama, et sellelt maha ei lendaks. Täitsa nagu vanaaegne rodeo. Kes viimasena kelgul püsis oli võitja. Väiksematele lastele sai rahulikuma hoo sisse lükata. Jääkarusselli lõbust ei ütelnud ära ka täiskasvanud. Lisaks jääkarusellile käidi ranna lähedal merejääl otseloomulikult ka uisutamas ning kes suuremat adrenaliini laksu soovis, võis seda tehes, teineteiselt kiiruses mõõtu võtta. Võidu võis sõita muidugi ka soomekelkudel.

Kuna nutimaailma polnud veel olemas, siis täideti 20. sajandi alguses oma vaba aeg lisaks olemasolevatele vahendite kasutamisele ka uute põnevate asjade väljamõtlemisega. Eestlased, kes on olnud kõvad jääpurjetajad, tegelesid omatehtud agregaatidel jääpurjetamisega juba vähemalt tsaariajal. Hiljem Eestiajal ehitas näiteks Aksi saare paadimeister Aleksander Aksberg 1920. aastatel oma lastele lausa mitu jäälaeva. Kõigepealt väiksema, aga hiljem, koos sõbra Agumäe Joosepiga, veel teise suurema eksemplari – tüüri, kahe talla ning ragipurjega. Viimast ei kasutatud mitte ainult lõbustuseks, vaid sellega sai sileda jää olemasolul ka kiiresti Aksi saarelt Neemele sõita.

Aksi omad ei piirdunud aga ainult tuule jõul liikuvate jääsõidukitega tegemisega. Tegemist oli ikkagi perekonnaga, kes ehitas Eesti esimese mootorpaadi! Noor 15. aastane Harald Aksberg, kes oli Aleksandri poeg, kombineeris endale rattaveo ja päramootoriga jääsõiduki, kuid see leiutis ei osutunud väga efektiivseks, sest sõbrad suutsid oma jääpurjekatega temast mööda sõita. Nõnda arendas Harald oma masinat edasi ja tegi uue suure lükkava õhupropelleriga mootorkelgu. Too sõiduvahend osutus juba nõnda kiireks (ning menukaks), et ka tema kolm nooremat venda tegid omale eraldi mootorsaani, millega sai lausa 10. minutiga Aksi saarelt Rammu saarele sõita.

Ajaviiteks uute talviste sõiduvahendite loomisega katsetamine ei olnud aga pelgalt meelelautus, vaid selle pealt võidi isegi tulu teenida. Kui ranna äärest veidi sisemaale liikuda, siis ka seal käis kõva arendustegevus. Viljandisse vabriku rajanud insenerist ettevõtja Uno Pohrt ehitas 1910 aastal valmis Eesti esimese mootorsaani ning 1913. aastal müüs ühe eksemplari ka edukalt maha. Tegu oli suure ca. 12. meetrit pika masinaga, millele mahtus neli istet ja see oli valmistatud alumiiniumist. Saani jõuallikaks oli 55 hobujõuline mootor. Hind oli tollel innovaatilisel sõiduvahendil oma erilisusele vastav ehk 8000 rubla! Sellise summa eest oleks endale saanud hankida juba suure talu, sest väiksemate talude hinnad hakkasid juba 2000 rublast ning asunikutalu mõnes tsaaririigi teise otsa rajatud eestlaste asunduses sai kätte isegi 1000 rublaga. Pole siis imestada, et saani esmatellijaks oli keegi mõisnik tänapäevase Põhja-Läti aladelt Ruhja kandist (Eesti piiri lähedalt). Täpsemalt ostja nime avalikkusele ei avaldatud, mis arvestades suur ostusummat on mõistetav. Võimalik, et Pohrti saanid olid inspiratsiooniallikaks ka Aksi noormeestele, sest ajakirjanduses kajastati mootorsaani loomist kui sensatsioonilist lugu, kuid lõpuni kindlad me selles olla ei saa.

Mootori abil liikuvate sõiduvahendite juurest tagasi jääpurjetamise juurde tulles, näeme, et too lõbustus muutus kiiresti ametlikuks spordialaks. 1920. aastatel tegeleti jääpurjetamisega juba professionaalsel tasandil, näiteks korraldati 1928. aastal Tallinna lahel lausa rahvusvahelist võistlust. Jääpurjetamise näol oli üldse tegu väga populaarse hobiga, mida harrastati üle Eestiliselt rannikupiirkonades, suurematel sisemaa järvedel ning Eesti meresaartel – alates väikesest  Kihnust ning lõpetades suuremate linnade nagu Pärnu ja Tallinnaga. Lisaks jäi see spordialana populaarseks ka nõukaajal. Arvestades, et jääpurjetamise kohta Euroopas on kujutisi juba lausa 17. sajandist, siis ei ole imestada, et ka meie rannarahvas on seda kõvasti ajast aega harrastanud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et inimestel meelelahutuseks fantaasiast vanasti puudust polnud, nagu ka mitte soovist järjest kiiremini mööda külmunud merd ringi tuhiseda. Olgu siis liikumisvahendiks mõni klassikalist purje kasutav alus või uuenduslik mootoriga propellersüsteemiga sõiduk.